Ma kolisin maikuus kahe kohvriga Tokyosse. Mul õnnestus Tokyo metroos orienteeruda ja vedasin kotid oma ühismaja juurde. Ma pidin kell 9.00 juhatajaga kohtuma, et kokku kolida. Ootasin väljas trepil ja lugesin oma raamatut. Hoonest sisse ja välja kõndis lugematu arv inimesi, kuid keegi ei lubanud mul fuajees oodata. Olin kurnatud. Lõpuks tuli keegi, kes läks varem jooksma, tagasi ja ulatas mulle siis veepudeli, kui hakkas õues aeda kastma. See oli algus lahkusest, mida kogesin selles aktsiamajas. 

 

Edasi kohtuksin Cito Wheelingtoniga, kes korraldas iganädalasi kokandusklubi õhtusööke. Ta mõtles välja retseptid, liikmed aitasid mul koostisaineid hankida ja siis juhendas kõiki, kuidas seda valmistada. Ta on nii suurepärane inimene. Tõeliselt soe ja vastutulelik ning raevukalt lojaalne oma sõpradele. 

 

Pärast koroonat tahtsin jätkata rohkemate retseptide proovimist. Sattusin elama väikeses ühetoalises korteris, kuid see ei takistanud mind kasutamast oma ühte lauda peaaegu kõige jaoks.